Totaalne muutumine ehk lugu sellest, kuidas valmis Nastja unistuste tuba
Kaheksa tegevusaasta jooksul on Minu Unistuste Päev viinud ellu sadu imelisi unistusi, kuid Nastja unistus oli midagi sellist, millega fondi vabatahtlikud ei olnud kunagi varem kokku puutunud. Tõtt-öelda oli tegemist paraja pähkliga, mille puremiseks kulus hea mitu kuud ja hulk suure südamega koostööpartnereid, kes olid valmis Nastja soovi ellu viimiseks õla alla panama.
Nastja omapärane unistus
Kümneaastasel Nastjal oli üks ja väga omapärane unistus, mille täitmiseks pidasime fondisiseselt pikalt nõu. Nimelt oli tüdruku suurimaks südamesooviks saada endale hubane tuba, kus oleks mõnus õppida, omaette mõtiskleda ja kuhu oleks tore ka sõpru kutsuda. Pärast mitmeid kohtumisi tüdruku ja tema emaga mõistsime, et haiguse tõttu palju ebameeldivaid katsumusi läbi elanud Nastja jaoks oleks päris oma tuba see, mis aitaks tüdrukusse süstida enesekindlust, pakkuda turvatunnet ja aitaks kaasa sotsialiseerumisele. Tuba oli Nastjal küll olemas, kuid mitte kaugeltki selline, millest ta salamisi unistas. Sellel polnud isegi ust ees.
Nastja toa remont sai suuresti ette võetud tänu fondi nõukogu esinaisele Lilia Kristiansonile, kes juhtumisi on erialalt sisearhitekt ja kes osutus antud projekti juures võtmeisikuks. Nastja unistusest kuuldes oli Lilia koheselt valmis kaasa lööma ning remont võis alata!
Lilia kirjutab: juhuseid siin elus ei ole
Mul on siiralt hea meel, et sain kohe ametiaja alguses hakata täitma ühe lapse unistust. Juhuseid siin elus pole, kõik ikka täpselt õigel ajal. Alustasin projektiga suve lõpus, kui vaatasin üle Nastja toa ja kohtusin emaga, kes mulle ka väikese vihje unistuste toa kujunduse osas andis. Ideed ja fragmendid tulevasest toast hakkasid kohe peas keerlema ja plaan saigi kiiresti paika. Sisearhitektina töötades on aastatega kogunenud kaunis palju väga häid koostööpartnereid. Vaimustusin Nastja unistuste toa projektist niivõrd, et paar nädalat hiljem olid mul mitmed partnerid juba kaasatud. See oli nii südantsoojendav, et kõik kellega rääkisin, olid küsimusi küsimata hetkega nõus igati toetama ja mõtlesid lausa kaasa, kuidas veel imelisema toa Nastjale saaks teha. Mitte ükski koostööpartneritest ei öelnud ei. Sellele mõeldes tulevad siiani pisarad silma ‒ nii palju häid inimesi ja lahkust!
Imeline muutumine kõigest viie päevaga!
Plaan oli võimalikult vähe Nastja ja tema pere elurütmi segada ehk remont ja sisustamine olid päevade, isegi tundide lõikes planeeritud. Nagu imelise muutumise saadetes sai kõik valmis viie päevaga! Lihtsalt äge, kuidas kõik sujus, kuigi teekonnal olid ka väiksed ootamatused. Ehitusmeeskond oli tasemel ja neljapäeva õhtul sain isegi korteris mitu tundi kaunist laevalgustit kokku panna ja seda lakke kinnitada. Aga see kõik oli lihtsalt nii mõnus ja abilisi õnneks jagus. Reedel aitasin mööblimeistril kõik kenasti õigesse kohta paigaldada ja koristasime Irinaga toa ära. Nüüd jäi veel lõpuspurt ehk kõige magusam osa ‒ lõppviimistlus. Sõitsime fondi nõukogu liikme Maarja-Lindaga mööda linna, et leida viimased puuduvad detailid. Kui siis ikka panustada 110% ehk otsustasime kappi ka mõned uued riided osta ja ehtekarpi ehted, et Nastjal oleks rõõmu ja avastamist. Vaal Nastja fotod raamidesse, värsked lilled lauale ja voila – ideaalne.
Emotsioonid, mida pole võimalik sõnadesse panna
Nastja oli küll kursis, mis suures plaanis toaga toimub, aga kogu remondi vältel oli uks suletud ja lõpptulemus talle üllatuseks. Perega pidevalt suhtlust hoidnud vabatahtlik Irina hoiatas, et Nastja on väga tagasihoidlik ja temalt ei pruugi palju emotsiooni tulla. Kui Nastja toa ukse avas ja lindi läbi lõikas…seda emotsiooni pole võimalik sõnadesse panna. Ta sisenes tuppa, korraks kattis kätega silmad nagu ei usuks, et see kõik reaalne on ja seejärel järgnes kõige siiram lapselik emotsioon – ta hüppas selili voodile hing täis õnne ja elevust. Siis hakkas Nastja järjest vaatama detaile, mis toas on ja ta oli nagu päike, kes muudkui säras ja säras, kiirates oma soojust ja rõõmu meile. Nastja jooksis veel mitu korda toast välja ja tagasi, justkui kontrollida kas tagasi tulles on kõik endine. Mul olid pisarad silmas ja usun, et ka teistel. Lõpuks tegime väikese istumise koos perega. Nastja sai oma lemmikut Napoleoni kooki.
Ema ja Nastja silmad ja see tänu ‒ see emotsioon jääb minuga alatiseks. Nagu mulle öeldi, siis Minu Unistuste Päeva ajaloos pole enne ükski laps soovinud endale uut tuba. Olen ääretult tänulik, et selline unistus tuli just nüüd ja et sain oma panuse anda selle täitumisel. Kindlasti on see üks kõige südamelähedasematest projektidest, mida teinud olen ja olen siiralt tänulik kõikidele koostööpartneritele ja sõpradele, kes aitasid.
