Ekspeditsioon dinosauruste maale
„Me lähme kõik ekspeditsioonile,“ vastas Christopher Robin püsti tõustes. „Espitsjoonile?“ päris Puhh innukalt.
„Ekspeditsioonile, sa vana rumal karu.“
„Oo!“ hüüatas Puhh. „Jah, ma tean küll.“ Tegelikult ei teadnud ta muidugi midagi.
”Karupoeg Puhh”, A. A. Milne
Ühel tuulisel päeval kohtusime Ottomariga, et välja selgitada, millised on poisi unistused. Üsna pea sai selgeks, et see kokkamist armastav poiss ei räägi muust kui dinosaurustest ja transformeritest. Tema suur unistus on saada kokaks ja dinosauruste uurijaks ehk paleontoloogiks. Nii suurt sauruste fänni ei olnud meie oma meeskonnaga varem näinud. Erinevad loodus- ja zooloogiamuuseumid on Ottomar koos oma vanematega kümneid kordi läbi käinud. Kas tõesti keerlevad kõik tema unistused kokanduse ja dinosauruste ümber? Kutsusime Ottomari koos vanematega Chez André restorani, et sellele kõigele veel kord kinnitust saada ja teatada perekonnale üks väga meeldiv uudis.
Ettevalmistus ekspeditsiooniks
Just nagu Christopher Robin teatas Puhhile, teatasime ka meie restoranis istet võttes Ottomarile: “Sa lähed ekspeditsioonile!” Teadupärast on ekspeditsioonid alati pikad, ootamatusi täis ning iial ei tea, mida kõike seal vaja võib minna. Et Ottomari reisi mõnusamaks teha, saatis Playluggage Ottomarile väga vajaliku legomängu võimalusega kohvri, kuhu sisse pakkisime mõnusa padja ja poisile väga olulise dinosaurustega särgi. Ülejäänud kohvri sisu eest pidi Ottomar vastutama isiklikult.
Chez André peakokk Andrus Vaht kutsus Ottomari endale kööki abiliseks. Üks õige kokamüts peas ja peakoka põll ees, alustas Ottomar toidu valmistamist emale ja isale. Killuke unistusest hakkas juba täituma. Menüüs oli kana aedviljade ja maasikatega. Ikka nii, nagu õiges restoranis pakutakse – mmmmmm, kui maitsev. Magustoidu aeg oli kahtlemata Ottomari lemmikhetk. Vulkaani välimusega magustoit tossas ja sisises nagu päris vulkaan. Oli see alles vaatepilt – just nagu oleks otsapidi imedemaal, kus ehk mõni dinosauruski ringi võiks jalutada.
Päev enne suurt rännakut kutsuti pere Amservi, kus ootamas tuliuus Toyota Corolla. Uhke värk ikka uue autoga reisi alustada ja et veelgi uhkem tunne oleks, täitsime auto pagasiruumi unistuste päeva õhupallidega. Rooli läks isa, et harjuda autoga varakult, sest juba hommikul tuli ette võtta Tallinn-Tartu maantee, sihiks Tallinna lennujaam.
Ees oli ootamas imedemaa
Ottomar küll aimas, et sõit tuleb dinosauruste maale, aga see, mis täpselt ees ootab, jäi lõpuni üllatuseks. Tallinna lennujaamas ootas Ottomari uudisteportaal Delfi, kellele julge poiss andis sorava intervjuu. Peale seda nautis pere VIP lounge ja lend Nordicaga Rootsi võis alata. Kiire ümberistumise järel oldigi Kalmaris. Vaja oli jõuda veel Best Western Plus Kalmarsund Hotelli, mis majutas meie päevakangelase koos vanematega. Tõelise ekspeditsioonini oli jäänud vaid üks öö.
Rootsi ühes väikeses linnas nimega Kalmar asub Euroopa suurim dinosauruste keskus, kuhu Ottomar koos vanematega suundus. See oli ühele dinosauruste fännile tõeline imedemaa! Üüratu dinosauruste maailm oli järsku ümber kõige suurema fänni – üle saja elusuuruse dinosauruse, kes liikusid ja häälitsesid. Uudistamist ja emotsioone jätkus terveks päevaks! Õnneks jätkus lisaks muuseumikülastusele ka aega linnas jalutamiseks ja niisama perega koos olemiseks.
Väsinuna, kuid õnnelikuna jõudis perekond tagasi koju. Vaadates poest ostetud dinosauruste kogu ja muuseumi omaniku Roland Wibergi kingitusi, on tegutsemist ja muljetamist sõprade ning sugulastega nädalateks, aga mälestusi kindlasti kogu eluks. Mõtteainet sai sellestki, kuidas 50 aastat tagasi oma isiklikust dinosauruste muuseumist unistanud Roland Wibergi kõige metsikum ja võimatuna näiv unistus on täna reaalsus.
Unistama peab! Unistamine teeb tugevaks! Unistus teeb imet!
Ottomari vahvast ekspeditsioonist dinosaurustemaale tegi videoloo ka Delfi Naistekas: https://www.facebook.com/MinuUnistustePaev/posts/2460519214008701
