Ühel tuisusel jõulukuu päeval külastas Tartu Ülikooli lastekliinikut päkapikk, kellel peas punane suure tutiga müts ja kaasas suur kingikott laste jaoks. Külaline pani oma kingkoti kuuse alla ja kutsus kõiki endaga alustuseks mängima.
„Jõulud on rõõmu ja lõbusate mängude aeg“, lausus päkapikk ja alustas reipalt võistluste läbiviimisega. Moodustati kaks võistkonda ja mõõtu sai võtta päris mitmel alal. Sõbralikult täitsid lapsed rõngaid väikeste üllatuskotikestega ja pugesid ka ise läbi rõnga, mis tegi väga palju nalja ja tõi kuhjaga elevust. Väiksematel ja noorematel õnnestus kiiremini ja kergema vaevaga rõngast läbi pugeda. Võitjaid seekord ei olnud, sest on jõuluaeg ja kõigil koos mängides lihtsalt tore. Vabatahtliku Martin-Gert Pärli abiga said mänguhoos lapsed ka karastavaid ja põnevaid jooke proovida.
Jooksumängudest väsinud, palus punase mütsiga külaline lapsed suure laua taha ja õpetas neid meisterdama vahvaid lusikapäkapikke, kellega jõuluteemalist nukuteatrit teha. Neid toredaid tegelasi saaks ka kingikotti pista ja sellega sõpru ning õdesid-vendi üllatada. Päkapikud kukkusid välja nii omanäolised ja erilised, et rõõmustasid kindlasti veel paljusid teisigi lapsi.
Ja oligi kätte jõudnud kõige põnevam aeg. Kuuse all ootasid jagamist kommipakid ja kingitused. Lapsed lugesid ja laulsid, igaüks sai kaasa kingipaki ja suure-sooja päkapikukalli. Pakis oli Kalevi kommikott, Minu Unistuste Päeva tegeluskaardid ja CD-plaat laste jõulu- ja talvelauludega. Lõpetuseks riputati jõulukuusele oma head soovid, sedagi tehti elevuse ja teatud salapäraga.
Mõnusa jõulutunde viis päkapikk ka neile lastele, kes ei saanud aulasse tulla ja pidu nautida. Neid lapsi külastas päkapikk eraldi, laste rõõm sellest oli siiras ja ehtne.
