Hommik täis rõõmu ja äratundmist
Remi unistuste päev algas Peetris mängutoas FikaKids, kus tal avanes võimalus kohtuda oma lemmiktegelaste Tuta ja rebasega. Remi silmad lõid särama, kui ta astus mängutoa uksest sisse ja märkas pallimeres Tutat ootamas – see hetk täitis ruumi elevusega. Kuigi Remi on loomult pigem tagasihoidlik laps, suutis Tuta oma siira rõõmu ja mängulise olemusega kiiresti luua õhkkonna, kus Remi tundis end kindlalt ja hoituna. Nende omavaheline klapp tekkis hetkega nagu oleksid nad olnud vanad sõbrad, kes pärast pikka aega taas kohtusid. Mängutoa erinevad tegevuspesad pakkusid Remile võimaluse end vabalt väljendada ja avastamisrõõmu nautida.
Pärast mängulist hommikut suunduti Amici restorani, kus Remi sai valida oma lemmikroa pasta ja jäätise. Restorani hubane atmosfäär ja sõbralik teenindus lõid mõnusa vahepeatuse, kus sai puhata ja nautida maitseelamusi. Pärast maitsvat kõhutäit toimus perepildistamine fotograaf Julia käe all restorani soojas atmosfääris, kus iga naeratus ja pilk said jäädvustatud kauniks mälestuseks.
Rütm ja energia Trummikoolis
Pärast lõunasööki viis tee Trummikooli, kus täitus Remi teine suur unistus. Meiega kohtumisel tõi ta välja, et tema suur soov on proovida trummide mängimist – midagi, mida ta polnud kunagi varem teinud. Trummide võimas heli ja õpetaja innustav juhendamine tekitasid temas elevust ja uudishimu. Veelgi erilisemaks tegi kogemuse see, et Remi sai trummimängu jagada oma õega. Koos rütmi hoides ja naerdes sündis ehe muusikaline rõõm. Juhendaja kiitis laste julgust ja loovust, mis andis Remile enesekindlust ja rõõmu. Kahtlemata oli see hetk, kus ta tundis end tõelise muusikuna.
Päeva kulminatsioon – hobusesõit
Päeva lõpetas eriline kogemus Veskimetsa Ratsakeskuses, kus Remit ootas ees tutvumine hobuste maailmaga. Ekskursiooni käigus sai ta uudistada talli, vaadata, kuidas hobuseid hooldatakse ja kohtuda mitme toreda neljajalgsega. Üks neist oli eriti lõbus tegelane nimega Taavi, kes pistis pea boksist välja iga kord, kui keegi möödus – justkui uudishimulikult küsides: “Kes te olete, kuhu lähete ja kas võin koos teiega tulla?”.
Pärast ekskursiooni anti Remile võimalus valida, millise hobusega ta sooviks sõita. Ilma pikemalt mõtlemata ütles Remi: “Mina tahan suurt hobust!” Ekskursiooni läbiviija arvas esmalt, et ta valib ehk poni või keskmise suurusega hobuse, kuid Remi jäi endale kindlaks. Nii kohtuski ta rahuliku ja majesteetliku hobusega nimega Anna, kes lasi lastel end rahulikult puhastada ja sõiduks sättida.
Hobusesõit toimus juhendaja saatel, kui Remi sadulasse istus ja Anna sammuma hakkas, siis lõi tema nägu särama. Remi nautis iga hetke ning tundis end enesekindlalt ja rahulikult. See oli hetk, kus julgus ja rõõm said kokku.
See päev oli kui väike muinasjutt, kus iga peatükk tõi midagi uut ja imelist – rõõmu, julgust ja usku, et unistused tõesti täituvad. Remi naeratus rääkis iseenda eest – see päev jääb meelde kui tõeline unistuste täitumise lugu.
