Suvekuul käisid Tartu Ülikooli lastekliinikus külas mitu rõõmsat tegelast. Haiglasse vuras energiline jänku Ellu ning lapsi käis rõõmustamas ükssarvik Säde, lumivalguke ja Pipi.
Jänku
„Oh sa lops!“, millise energiaga vuras lastekliinikusse rõõmujänku Ellu! Rõõmust pakatav jänes parkis oma punase suksu ära ning käis igas palatis, et rõõmu ja sära lasteni tuua.
Koridori peal jooksis jänesele sülle üks imearmas 5 aastane tüdruk, kes ütles: „Issand jumal, sa oled ju lihavõttejänes. Praegu pole lihavõtteid!”
Mille peale rõõmujänku talle vastas: „Jah, kullake! Praegu pole lihavõtteid, aga mina olen hoopis rõõmujänku ja minuga saab palju nalja.” Siis jänkukene ja armas tüdruk naersid koos, kõditasid üksteist ja tegid koridori peal rõõmutantsu. Vot kus lops!
Ükssarvik Säde
Läbi haigla koridoride liikus üks eriti eriline külaline – ükssarvik Säde. Ta astus vaikselt palatist palatisse, kaasas vikerkaarevärvilised pilvemullid, lustakad pallid, rõõmu täis rõngamängud ja kaarditrikid, mis võlusid naeru nii väikeste kui suurte silmadesse.
Iga laps sai valida endale tükikese võlu kaasa – koos valiti välja kõige vesitatoveering, mis kleebiti peale täpselt nii, nagu ükskõik milline tõeline muinasjutt nõuaks: rõõmuga ja hoolega.
Sädel oli kaasas ka kiri Pilvekeselt– ükssarvikult, kes elab kõrgel pilvelossis ja kelle sarv helendab alati, kui keegi haiglas naeratab.
„Aitäh, Pilveke,” ütles Säde, „ma loen selle ette täna kõige vapramatele lastele, kelle süda on tugevam kui torm.” Ja helendas see sarv tõepoolest kogu õhtu, sest naeratusi ja rõõmu jagus igasse nurka.
Kui Sädel oli aeg muinasjutumaale tagasi lennata, kuulis ta bussijaamas vaikselt nutvat tüdrukut. Ta oli kurb – tema emme oli väga haige ja pidi haiglasse jääma, aga ükssarvikud teavad, mida teha, kui maailm on korraks liiga raske.
Pilvemullid pühkisid pisarad, imearmas kiisu kleepekas paitas hinge ja Säde sosistas: „Naeratusel on võlujõud. See aitab emmel kiiremini paraneda.”
Vahel ongi vaja vaid üht väikest hetke, üht väikest sära, et päev muutuks natuke kergemaks.
Lumivalguke
Ühel tavalisel päeval keset lastekliiniku pikki koridore sündis midagi eriliselt ilusat, külla saabus Lumivalgeke, kaasas sületäis rõõmu, värve ja mängulusti.
Koos lastega panime proovile oma täpsuse, tähelepanu ja kiiruse, mängisime Trips-Traps-Trulli, võtsime mõõtu kiirusmängus ja andsime elu kaunitele värvipiltidele, millel säras muidugi Lumivalgeke ise.
Ja siis, justkui võluväel, kogunesid hoolsad õed ümber Lumivalgekese, kes oma igapäevase tubli töö kõrvalt lubasid end hetkeks muinasjutul kanda, silmis soe sära ja hinges killuke lapsemeelsust. Just sellised hetked teevad päeva eriti eriliseks.
Iga kohtumine oli omaette väike ime – kellega jagasime nalja, kellega vaikset soovi. Soovid puhusime südame pealt maailma teele, et need leiaksid oma õige koha. Ja enne kui Lumivalgeke taas oma teed jätkas, jäi igale lapsele väike kingitus – meenutus sellest, et rõõm elab seal, kus keegi usub headusesse.
Pipi
Kae värki! Pipi isiklikult otsustas segasumma suvila elu üheks õhtuks seljataha jätta ja minna maailma armsamatele lastele külla!
Nimelt tuli Pipil hiilgama hea idee… ta tahtis oma uusimaid krutskeid ja reisiseiklusi lastega jagada ning nendega palju nalja teha! Nii ta siis seadiski oma sammud haigla poole.
Kohe kui ta uksest sisse sai, lehvitasid talle nii suured kui väikesed sõbrad. Pipi tundis ennast tõelise staarina. Palatites kohtus Pipi nii vingete lastega. Arutati kõige naljakamate reisisekluste üle ning Pipi sai isegi oma saladuse avaldada, kuidas temast maailma tugevam tüdruk sai, aga seda saladust teab ainult üks armas krutskeid täis tüdruk, kes tahtis ka Pipiks saada.
Pärast lastega mängimist ja hullamist sai Pipi hoopis ise suure tõdemuse osaliseks. Hoopis Pipi pole maailma kõige tugevam tüdruk, vaid hoopis kõik need lapsed ja nende vanemad, kes Tartu Ülikooli Kliinikumis on. Nemad on tõeliselt tugevad ja ägedad inimesed!
Seda mõeldes tegi Pipi haigla ees rõõmsalt pilti ja mõtles: “Oh, millised imelised lapsed! Oh millised imelised vanemad! Oh, kui vinge personal! Tulen siia kindlasti veel tagasi!”
