Seikluste ja adrenaliinirohke unistuste päev
Toomasel on artrogrüpoos ja valikuline mutism. Kui artrogrüpoos on see, mis takistab tal mõningaid füüsilisi asju tegemast, siis valikuline mutism on seotud sotsiaalsete olukordadega. Toomase igapäevaga käivad kaasas erinevad ortoosid ja lahased, füsio- ja tegevusteraapia, et toetada, arendada ja tugevamaks teha tema käsi ja jalgu. Praegugi on ta taastumas mõlemale jalale tehtud operatsioonist, mille käigus jonnakaid kõõluseid korrale kutsuti, et Toomas jälle paremini käia saaks. Valikuline mutism on aga hoopis teistlaadi teema. Valikuline mutism on ärevushäire ja väljendub sotsiaalsetes olukordades. Toomase puhul näiteks nii, et lasteaias ei rääkinud ta mitte kellegagi, kodus aga lobises vabalt ja julgelt. Oma nutikust ja huumorimeelt näitas ta vaid vähestele. Suur rõõm on, et Toomas muutub vaikselt julgemaks ja suvi on pannud ta põnevatesse olukordadesse ja andnud enesekindlust juurde. Oma roll selles on ka Minu Unistuste Päeva imelisel meeskonnal! Südamest aitäh teile!
Ferrari
Särasilmse Toomase unistuste täitumine algas ühel päikeselisel lõunal, kui nende koduhoovi sõitis tumepunane Ferrari Roma. Pere poiste silmad läksid särama, kui Janar tutvustas neile 620 hobujõulist Ferrarit. Proovisime mõelda, kui suur hulk hobuseid peaks üle tee aasal korraga kappama, et jõud oleks võrdne.
Nii Toomas kui ka tema vend proovisid ära, milline on tunne olla Ferrari juht – kuidas on rooli taga istuda, kuidas autot käivitada, millised tuled, viled ja näidikud juhile on ning loomulikult sai sõit alata. Proovisime sõidu algust jäädvustada, kuid Ferrari kadus esimese kiirendusega silmist. Nägime veel auto tagatulesid kauguses sähvimas. Kui nendega taas kohtusime, olid Toomase ja tema venna silmad täis rõõmu ning emotsioonid olid poistel laes. Pärast sellist sõitu tutvusime veel erinevate suurte ja eriliste masinatega, sest mõlemad poisid on suured tehnikahuvilised. Päev algas ägedalt ja emotsioone oli palju.
Stuudio ja klahvpillid
Kuna Toomas on alustanud pilliõpinguid, jätkasime oma päeva muusika lainel. Toomas ei teadnud täpselt, kuhu me läheme ning üllatus oli suur, kui jõudsime Telliskivis asuvasse Selektor stuudiosse, kus meid võttis rõõmsalt vastu Joonas Mattias Sarapuu. Koos tutvuti stuudioga – selgeks sai, kus toimub salvestamine, kus produtseeritakse ning kuidas käib päris bändimehe elu. Seejärel võeti ette klahvpillid. Toomasele meeldib oma loomingut mängida ja Joonas näitas, kuidas muusikat salvestada ning millised erinevad võimalused on muusika loomisel. Poisid mängisid koos ja vaheldumisi – Joonas salvestas, Toomas mängis – kõik oli väga põnev. Ühel hetkel musitseeris Joonas klahvidel ja Toomas puhus sõrmedel pilli. Veel vaatasime üle stuudios olnud trummid, salvestasime mõne heliklipi, tegime nalja ja võtsime kaasa mõtte: kui tahad muusikat teha, lähtu sellest, mis sulle endale meeldib.
Lõunasöök
Pärast selliseid emotsioone, põnevaid hetki ja toredaid kohtumisi oli aeg lõunaks Brööder Kebabis Balti Jaama Turul. Meid ootasid särasilmsed teenindajad, kes lahkelt lubasid meil laua valida. Toomas valis kõige päiksepoolsema laua. Vaatasime menüüd ja arutasime, milline valik on kõige parem – kas kebabi taldrik, kebabi rull, kebabibox või hoopis pita kebab. Meie unistaja soovis kebabi rulli – mõeldud, tehtud. Ja see oli hea valik. Kebabi rull oli väga mahlane ja maitsev, ning parajalt suur, nii et Toomasel tuli pool toidust koju kaasa pakkida. Tuleb öelda, et kõik Brööderi kebabid olid väga maitsvad. Meil oli aeg selle päeva viimasele seiklusele vastu astuda.
Meresõit
Tee viis otse Pirita Jahisadamasse. Ema oli osavalt saladust hoidnud, seega oli ka see üllatus. Silmad läksid suureks, kui nähti merepäästekaatrit. Kaatri juht Aleksei kutsus meid lahkelt pardale, aga ohutus ennekõike – päästevestid selga! Seejärel suundusime kaatrisse ja meresõit võis alata. Esialgu sõitsime vaikselt, kuid siis lubas Toomas kiirust juurde lisada ja nii me seal nautisime laineid ja Tallinna lahte. Esmalt pritsis laine ühelt poolt, siis teiselt poolt, mõnus suvine meretuul paitas meie põski – see oli väga vahva kulgemine ja tore lõpetus sellele imelisele unistuste päevale.
Väike teaduse ja elektrihuviline
Toomase unistuste päev jätkus kaks nädalat hiljem, kui kohtusime Energia avastuskeskuse ees. Kes veel ei teadnud, siis avastuskeskus asub ajaloolises Tallinna elektrijaama hoones! Kusjuures sel aastal paigaldati Energia avastuskeskusele ka päikesepaneelid, mis tähendab, et pärast 45-aastast tootmispausi saab keskus jälle elektrit toota!
Pärast kiiret sissejuhatust suundusime teisele korrusele, kus saime osa vingest välgudemonstratsioonist. Kes oleks arvanud, et metallpuuri sees saab päris välku teha… Edasi liikusime ajaloolise elektrijaama lülituslavale, kus ootas meid ei keegi muu kui Aare Baumer isiklikult! Oh seda rõõmu, kui alustasime seda lustlikku elektritundi. Etenduse jooksul saime vastused küsimustele: kust ja kuidas saada elektrienergiat? Kui oled hommikusöögiks söönud krõbinaid, kas siis saab elektrit teha? Kui palju jaksab tõsta elektriga töötav magnet?
Seejärel sai meie unistaja Toomas koos oma vennaga käe külge panna. Ja nii hakkasid tuled vilkuma… Ei tundunudki nii raske kui arvata võis. Muidugi prooviti ka magnetit – kas kõik asjad ikka jäävad sinna kinni? Kui see põnev teaduse tegemine läbi sai, tutvusime avastuskeskuse kõikide atraktsioonidega ja liikusime edasi planetaariumisse. See oli päris huvitav koht, mis on nagu kuppel, kus saab vaadata filme. Avastasime, et isegi sosinat on väga hästi kuulda… Küsimus jäi õhku – kas Marsil on ka jää all heeringaid? Seda näeb ehk filmi teises osas.
Kuna väljas oli suurepärane suveilm, otsustasime teha kiire kõrvalepõike ja süüa mõnusat jäätist otse vanalinnas – Gelato Ladiese juures.
Helikopterisõit
Kui kohtusime Toomasega, oli tal kindel unistus lennata helikopteriga. See oli selline unistus, mis sõltub suuresti ilmast. Meil vedas – ilm oli fantastiline! Sõitsime autoga kopteri juurde, meid võttis vastu Piksel, Jack Russelli tõugu koer, ja tema peremees Erko. Sättisime helikopteri lennuks valmis, kuulasime hoolikalt reegleid ja kopterisse sisenemine algas. Toomas sai koha piloodi kõrval ja ei kartnud üldse. Tallinna kohal tehti tiir, kõik tähtsad ja vähemtähtsad kohad vaadati üle ning kopter maandus ja Toomas väljus uhkelt. Emotsioonid olid laes!
Kiirreageerijad
Selliste emotsioonide pealt oli hea edasi liikuda – meid ootasid kiired ja osavad. Sõitsime Põhja Prefektuuri kiirreageerijate baasi. Adrenaliinirohke päev jätkus. Kõigepealt tutvusime varustusega – taser, relvad, vestid, kaamerad ja mis kõik sinna veel kuulub. Saime küsida väga palju küsimusi. Tundub, et tulevikus hakkame kõik seal tööle! Kuna nende töö on pisut saladuslik, tundus kõik väga põnev. Nagu nad ise ütlesid, kui tööst saab elustiil, siis see ei tundu enam tööna. Seejärel vaatasime üle ka vinged masinad, sealhulgas soomusauto, mis on tuntud filmist “Kiired ja vihased” ja politsei veekahuri. Saime teada, et veekahuri kasutamiseks peab olema eriluba, samuti saab sellega gaasi lasta. Enne kasutamist tuleb hoiatada valjuhääldi kaudu inimesi ja kõik kasutusjuhud protokollitakse. Nii palju uusi teadmisi!
Unistuste päeva lõpp
Kui saaks, võiks unistuste päev kesta igavesti. Kuid selleks korraks sai meie unistaja Toomase unistuste päev läbi. Olime õhtuks adrenaliinirohketest seiklustest täitsa väsinud ja kõht oli samuti juba tühi. Leidsime end otse mere äärest OKO restoranist. Seda me juba teame, et seal on imeilus merevaade, kuid kogu OKO pere oli nii soe ja armas, kui me kohale jõudsime. Meid võeti nii armsalt vastu ja kui olime oma toidud tellinud, saime jäädvustada kokakunsti piltidele ja asuda sööma. Vahepeal leidis Toomas endale uue lemmiku joogi – virsiku limonaad – soovitame proovida! Ja muidugi need toidud, mis lauda toodi.. Kõik olid nii maitsvad ja ilusad! Hea ja maitsev lõpp meie unistuste päevale.
